Päris EVO klassi uus Lancer siiski endast ei kujuta. Siis ei saakski aga seda kasutada eesmärgipäraselt ehk ruumika, keskmiselt luksusliku ja sportliku pereautona, mil nii välimust kui minekut. Lanceri mudelivalik koosnes ennegi sedaanist ja universaalist, ent nüüd on viimase asemel vaid luukpära nimega Sportback.

Sedaanist erineb Sportback lähemal vaatlusel päris mitmes aspektis. Kurioosseim neist ehk see, et isegi „kellad“ on praktilisemal kereversioonil neljaukselise omadest veidi erinevad. Kohe torkab silma auto lauge tagaosa, mil troonimas lai spoiler ning teistsugune uusmitsubishilik koonutrapets. Viimane ulatub peaaegu maani ning muudab Sportbacki esiosa agressiivsuse astmelt sarnaseks Colt Ralliartiga, mis mõjus samuti jäljekoera uudishimulikult saakihaistva ninaotsana.

Nimi Sportback peab inimese hinges tekitama kergeid erutusvärinaid, sest sellist tiitlit omistatakse tavaliselt tõesti sportlikele ja praktilisematele autodele. Näiteks Alfa Romeo 159 Sportwagon jpt. Mitsubishi Sportbacki juhitavus on ehk Alfast kindlamgi, ent igal juhul on selle tagaistmeil oluliselt rohkem ruumi nii laiutamiseks kui lösutamiseks.

Esmapilgul on Sportbackil siiski kaks miinust. Esiteks on selle 1,8-liitrine 143 hj bensiinimootor, iseäranis koos variaatorkastiga päris jõuetu. Ning teiseks on 288-liitrine pakiruum kohe päris väike. Tänu sellele, et pakiruumi põhja saab hõlpsalt langetada, kasvab see aga 344-liitriseks ja kui loobuda ka bassikõlarist, lisandub veel 20 liitrit, mis annab juba täiesti keskmise lõpptulemuse.

Istmete allaklappimine käib hoovaga pakiruumist ja toolid sõidavad ise alla, ilma, et neid keegi kuidagi näppima peaks. Pikkade esemete vedamiseks on Sportback niisiis endiselt paslik sõiduk, kuigi on tänu laugpärale kaotanud osa oma kunagisest praktilisusest. Kenam on seda jällegi vaadata-näidata.

1,8-liitrine bensiinimootor kiirendab auto 100 km/h’ni koos eelnimetatud variaatorkastiga täiesti ebasportliku 11,7 sekundiga. See number suureneb veelgi, kui kabiinis rohkem isikuid ja tagaluugi alune tavaari täis. 5-käigulise manuaaliga jõuab sajani 10,4 sekundiga ning palju paremat tulemust ei saa ka teise mootoriga valikus, milleks on 2-liitrine DI-D diisel. Seda roolides kahaneb kiirendus küll alla 10 sekundi, ent 9,6 pole ka siiski veel Sport-tiitlile vääriline.

Nagu nii mõnigi kord, päästab ka Sportbacki kahvatud mootorid auto eeskujulikult sportlik juhitavus. Selle vedrustus on jäik, ent mitte väsitav ja klobisev, et hakata pereauto staatust pärssima. Kui Sportbackil juba hoog sees, siis jätkub jõudu kiirus kurvist ka läbi kanda, kuna auto istub väga hästi teel. Esimesed istmed on väga mugavad ning pakuvad päris tõhusat küljetuge, roolgi on sportlik ning ka sisekujundus süstib juhti enesekindlust, kuigi käiguvahetushoovad rooli taga on küll üleliiast.

Kõik on täpselt sellel tasemel, et Sportback annaks omanikule kerge doosi adrenaliini kätte nii, et kogu tegevus jääks siiski jämedalt seaduse piiresse. Tohutu tagaspoiler pakiluugi ülaosas töötab rohkem meeltele kui on kasulik praktikas ning seda tasub tegelikult tänavasõiduautolt ju ka oodata. Heas varustuses versioonil on ka päris korralik stereosüsteem, nii et sportlikult agressiivses Mitsubishi-rüüs kesklinnas ringi rullida kõlbab Sportbackiga iga kell.

Heites pilku auto hinnakirjale, vajub suu meeldivalt lahti ning sealt hakkab tilkuma ila. Mitsubishi Sportbacki hind on hea ja auto saab selle eest klass kõrgema. Selge see, et uutel Mitsubishidel jätkub kuhjaga välist disainiiseloomu.

Uued Lancerid pole täiuslikud, ent on ka praktilised ja ruumikad ning ei jäta endast mingis asendis väikese pereauto muljet. Mitsubishi Sportback on kokkuvõttes nagu äge mudelauto, milliseid sai kunagi kogutud, ent sellesse saab erinevalt viimastest ka lahedalt sisse istuda ning säravail silmi päris liiklusesse sukelduda.