Kui võrrelda Volvo luksuslikku linnadžiipi konkurentidega nagu Audi Q5, BMW X3, Mercedes-Benz GLK, siis seda enam näib sel olevat potentsiaali turul endale iseloomulik koht sisse võtta. Volvol on õnnestunud sellesse segmenti värskust tuua, ahvimata liialt eelkäijaid ning jäädes kenasti endaks.

BM W X3 on väga hea juhitavusega, aga näeb päris kummaline välja ning on juba päris vana. Uus mudel on peagi tulekul. Audi Q5 probleem on identiteedikriis. See näib olevat rohkem turuvajadustest tingitud sõiduk, mis peab oma nišši tabelis täitma kui Audi mudelkonda mingeid uusi tuuli tooma. Q5 sarnaneb liialt Q7’le ja näeb üsna igav välja.

Mercedes-Benz GLK on BMW X3’ga sarnaselt päris kummalise välimusega, ent GLKl on õnnestunud see kummalisus soliidselt välja pidada, pöörata see enda kasuks. Nii on GLKl tugev identiteet Mercedese enda mudelivalikus ja see on sümpaatne luksuslike linnamaasturite seas laiemalt.

Volvo XC60 õnn on selle lansseerimise aeg. Nimelt algab just sellest sõidukist Volvode suuremat sorti ümberkujundamise laine. XC60 ei vaata niivõrd enda suuremale, 7-kohalisele vennale alt üles. Pigem tegutseb XC60 juba täiesti uues ruumis, kuhu XC90 peale uue disainikuue selga tõmbamist samuti sisse lastakse.

XC60 ei tõuse Volvode seas meeldivalt esile mitte ainult uue, voolavama, sportlikuma ja varjamatult sensuaalsema disainikeele poolest. Sel on pakkuda ka uusi passiivse ja aktiivse turvalisuse garantiisid, millest tuntuim kindlasti linnakiirusel eessõitjale otsasõitu vältiv radarisüsteem City Safety.

See pidurdab XC60 kuni seiskumiseni kui juht seda ise teha ei taipa või piduripedaali liiga nõrgalt litsub. Samas kui keegi soovib XC60 tagant ette võtta, siis seda saab veel teha. Veel ei sõida tagant lähenevat ohtu aimanud Volvo iseseisvalt agressiivse läheneja eest ära. 75% õnnetustest leiavad aset kiirustel alla 30 km/h. Tänu sellele, et XC60l on sellised „silmad“, kaovad peamiselt nõmedad, mõttetud ja stressirikkad ning kahtlemata ka kulukaks osutuda võivad plekimõlkimised.

Silmateemaga edasi minnes tuleks uue Volvo juures üldkuju järel kindlasti esile tõsta tulesid. Volvo disainidirektor Steve Mattin: „Inimeste iseloomulikemad osad on silmad ja seetõttu panime ka kõvasti rõhku auto esilaternate kujundusele.“ Kogu autole taheti anda tugevamat iseloomu, et see pigem torkaks silma kui jääks varju.

Lisatulukesed laternate ja võre vahel on DNA-lambid, mille ülesanne on puhtalt üks - anda masinale efektne ja kordumatu nägu ning rõhutada esiotsast skulpturaalsel tagaotsal siuglevate tuletriipudeni jõudvaid liikumisi. Juba Volvo embleem XC60 koonul on julgelt poole suuremaks ja edevamaks kasvanud. Esigrill ise on muutunud trapetsikujulisemaks.

Pruunika kattega otsekui nahkse reisikohvi koorega viimistletud armatuurlauast eenduval keskkonsooli keelel on nüüd tugev metallraam ümber, muutes selle konservatiivsemaks. Raami saab tellida alumiiniumist või puidust. Istmetel nähtav muster moodustab keskelt paksu X-tähe, et oleks ikka veelkord üle korratud, mis masinas istutakse. Saab ka panoraamse klaaskatuse, ent selle eest tuleb ka korralikult tasuda.

Rahulikku konservatiivset retrohõngu või soovikorral minimalismi annab autole kindlasti rooliratas. Ülihästi kätte istuva skulptuurse muskli asemel oli proovisõiduki rooliks täisümar puitring, mille käsitsemine muutis sõidukogemuse isegi kuidagi kuninglikumaks. Kas sel terminil sisu on või mitte, polegi tähtis. Peaasi, et see töötab ja uue auto omaniku aistinguid toidab.

Kellasid on juhi ees vaid kaks ning kuvataske vaid seda, mida tõesti tarvis on. Prooviautole oli navigatsiooniseade lisavarustusena juurde kruvitud, ent seda saab tellida ka kenasti kompositsiooni paigutuva originaalina.

Sõita pole selle diiselmootoriga XC60ga just üleliia sportlik, mida ei saanud aga paraku ilmaolude tõttu väga põhjalikult kontrollida. Igatahes on see oluliselt mugavam kui sedaan, käitub pehmemalt, ent kindlalt. Automaatkast vahetab käike meelsasti ega pane endas pettuma.

Volvo pakub ka päris särtsakat mudelit T6, mille 6-silindriline turbomootor arendab 285 hj. Küllap utsitab see siis ka kiirendama ja veidi kurvimõnu otsima. Inimlikumate jõuallikatega nagu 186 hj D5 varustatud XC60 kutsub ikka rohkem kruiisima, vaikselt ja rahulikult ringi patseerima, otsekui autos ei istutaks, vaid kantaks seda seljas. Mõne väikese edeva retrolinnaautokese nagu Fiat 500 kohta võib selline väljend kõlada iroonilisena, ent XC60 veab enda kasuka-imidži vastuvaidlematult välja.

Üldiselt võiks linnamaastureid pidada ikka meie aja turunduse tütardeks, millel on rohkem nö. virtuaalseid lisaväärtusi kui tõsist rakendust. Olukorda illustreerib kõige paremini see, et linnamaasturid pakuvad kõrgemat ja ülevaatlikumat iseasendit, justkui oldaks linnaliikluse komandörid. Kahtlemata on see absurdne seisukoht, millel tegeliku eluga midagi pistmist pole.

Siiski on Volvol õnnestunud XC60ga luksuslike linnamaasturite sekka niivõrd sümpaatne isend luua, et kogu segment hakkab juba mõnusam tunduma. Odavamast otsast paistab erksa ja iseloomulikuna välja Ford Kuga. Renault Koleos on parimaid hinna ja sisu suhteid. Volvo XC60 soetamist tuleks aga kaaluda tõepoolest kõigil rahakamatel linnamaasturite huvilistel.